Kuidas Benagili koobas moodustus: geoloogia selgitatud

Paljud giidid ütlevad, et Benagili koobas moodustus 20 miljonit aastat tagasi, kuid see kuupäev kuulub pigem ümbritsevale miotseeni lubjakivile kui valminud koobale. Kuidas Benagili koobas moodustus, mõistetakse täpsemalt kui pika kivi moodustumise, mere erosiooni, lae kokkuvarisemise ja muutuva mere taseme järjestikune protsess.

Millest on Benagili koobas tehtud?

Benagili mere koobas on välja kujunenud umbes 20 miljonit aastat tagasi moodustunud miotseeni lubjakivisse. See on peremeeskivi vanus: tahke materjal, milles kamber, kaared ja taevavalgus arenenud on. See ei ole täpselt mõõdetud vanus koopa avause jaoks.

Miotseeni ajastu kestis umbes 5 kuni 23 miljonit aastat tagasi, asetades Benagili lubjakivi võrreldes nooremasse osa Algarve geoloogilisest rekordist. Laiem rannikualune sisaldab ka lubjakivi, mis on sadestunud jurassia perioodil, umbes 150–200 miljonit aastat tagasi. Need vanemad sadestused annavad laiemat geoloogilist tausta, kuid neid ei tohiks segi ajada Benagili kambrisse moodustava miotseeni lubjakiviga.

Lubjakivi on oluline, kuna seda saab järk-järgult veega eemaldada, eriti seal, kus praod, vooderdusplaadid või nõrgemad osad annavad erosioonile tee läbi kivi. Atlandi ookean kasutas seejärel neid looduslikke erinevusi rannikul Lagoa lähedal.

Nii et lühim täpne vastus on see: Benagili koobas on tehtud miotseeni lubjakivist, samas kui ümbritsev Algarve geoloogia sisaldab palju vanemat jurassia lubjakivi. Kivil on teadaolev umbkaudne vanus; koopa täpne moodustumise kuupäev jääb ebamugavaks.

Kuidas meri koobast lõi

Benagili koopa peamine skulptuuri jõud oli mere erosioon. Atlandi ookeanist tulnud lained sisenesid rannikulubjakivi nõrkustesse ja suurendasid neid järk-järgult. Koobas ei kujunenud tõenäoliselt ühe sündmuse käigus tühjaks, vaid arenes, kui avad muutusid laiemaks, sügavamaks ja rohkem ühendatud pikema aja jooksul.

Alguses võis kaljuseinas väike nõrkus lubada vees kivi korduvalt rünnata. Iga laine tõi surve, pritsmeid ja setet lubjakivi vastu. Nõrgemad osad kulusid kergemini kui tugevamad, võimaldades kitsal avamisel muutuda suuremaks läbipääsuks ja lõpuks avatud kambriuks.

See on peamine protsess mere koobaste moodustamisel: külgsuunaline erosioon töötab rannikust sissepoole, samas kui lae ja ülemiste seinte erosioon võib ruumi vertikaalselt suurendada. Tulemuseks on koobas, mis on avatud mereveele, kuid hoiab endiselt märkimisväärset lae oma sisemuses.

Benagili rand pakub praktilist alguspunkti koopa jõudmiseks veega, kuid rand ei loonud koobast. Koobas kuulub kivisele rannikule Carvoeiro ja Armação de Pêra vahel, Lagoa omavalitsuses, kus korduv Atlandi laine tegevus kujundas lubjakivi.

Protsess on põhimõtteliselt endiselt aktiivne, kuigi olemasolevad faktid ei kehtesta praegust erosioonimäära ega prognoositud eluea koobale.

Kuidas Benagili taevavalgus kokku varises

Benagili lae avamist kirjeldatakse kui kokkuvarisenud doline. Lihtsates sõnades moodustub kokkuvarisenud doline, kui osa koopa laest annab järele, jättes depressiooni või avatud akna kambrile.

See eristus on oluline, kuna taevavalgus ei olnud tingimata allapoole lõigatud vihma poolt eraldi šahtina. See on seotud all oleva koobaga: mere erosioon nõrgestas ja suurendas maa-alust ruumi ning lae ei suutnud lõpuks selles punktis enam enda kaalu toetada. Kokkukuuluvus ühendas sisemuse avatud õhuga.

Koopa taevavalgus muudab, kuidas kamber käitub. Päikesevalgus siseneb ülevalt, vihm võib jõuda sisemisse randa ja õhk ringleb nii lae avause kui ka veetaseme sissepääsude kaudu. Avamine näitab ka, et Benagili areng hõlmas ülemise erosiooni ja lae ebaõnnestumist, mitte ainult laineid, mis ründasid kaljuseina.

Kokkuvarisenud doline on seega geoloogiline vihje. See registreerib etapi pärast seda, kui koobas oli juba piisavalt suur, et selle lae nõrgeneda. Taevavalgus aitab selgitada, miks külastajad näevad kambrisse avatud kahes suunas: külgsuunas mere poole ja ülespoole taeva poole.

Kaared, mis lasevad mere sisse

Kaks kaarte veetasemel võimaldavad paatidel ja kajakkidel siseneda Benagili mere koobasse. Need avad on külgsuunalise erosiooni nähtav tulemus, kuna lained eemaldasid järk-järgult lubjakivi rannikupinnalt ja lõid läbipääsu kambrisse.

Kaared selgitavad ka, miks Benagili sageli kirjeldatakse kui omavat nii külgsuunalist kui ka ülemist erosiooni. Külgsuunaline erosioon tootis mere taseme sissepääsud, samas kui kokkuvarisenud doline avas lae üle. Seega ei ole koobas lihtsalt tunnel, mille laes on auk; selle vorm registreerib erosiooni, mis töötab erinevatel pindadel.

Üks kirjeldus tuvastab Benagili kui ainus mere koobas Lagos ja Albufeira vahel, millel on nii külgsuunaline kui ka ülemine erosioon. See võrdlus on kasulik, kuna see eraldab koopa kaks peamist avamist protsessi järgi. Kaks kaarte ühendavad kambrisse Atlandi ookeani veetasemel, samas kui taevavalgus registreerib struktuurse kokkuvarisemise üle.

See eristus aitab ka selgitada, miks koobas näeb seestpoolt suurem välja kui selle sissepääsud võivad viidata. Vesi võiks jätkata nõrgema lubjakivi eemaldamist pärast esimese avamise tekkimist, suurendades sisemust ilma võrdselt suurte sissepääsukaarteta.

Mida koopa mõõtmed näitavad

Benagili koobas mõõdab umbes 30 meetrit üle kõige laiemas kohas, samas kui selle lagi tõuseb umbes 20 meetrit veetasemest kõrgemale. Need proportsioonid viitavad laiale kambrile, mitte kitsale rannikupassaažile.

Laius peegeldab pikemaajalist külgsuunalist erosiooni lubjakivi sees. Kui merevesi pääses sisse, võis laine tegevus töötada kambrite seintel ja laiendada nõrgemaid osi. 20-meetrine lagi näitab, et märkimisväärne lagi jäi vee kohale isegi siis, kui ruum laienes.

Need mõõtmised ei anna kuupäeva koopa jaoks. Need kirjeldavad selle praegust geomeetriat, mis on mitme erosiooni ja lae muutumise etapi tulemus. 30-meetrine ulatus võib sisaldada alasid, mis on suurenenud pärast esimest avamist, samas kui 20-meetrine lagi peegeldab osa laest, mis ei ole kokku varisenud.

Lähedal asuv Püha Antoniuse koobas on umbes 20 meetrit lai ja 15 meetrit sügav, pakkudes kasulikku võrdlust teise mõõdetud rannikukoobaga. Benagili laius, kõrgus, kaared ja taevavalgus muudavad selle moodustumise lihtsamaks lugemiseks kolmemõõtmelise protsessina.

Kuidas muutuva mere tase kujundas Benagili

Atlandi mere taseme tõus umbes 12 000 aastat tagasi, viimase jääaja lõpus, aitas luua tänapäeva rannikualust, kus Benagili koobas täna vaadatakse. Kui meri tõusis, said varem kõrgemad rannikualad avatud mereveele ja laine tegevusele.

Mere taseme tõus ei loonud kogu koobast üksi. Lubjakivi eksisteeris juba ja rannikuerosioon pidi endiselt suurendama nõrkusi, avama läbipääse ja eemaldama ebastabiilset materjali. Tõus aitas määrata, millised kivid said osa aktiivsest rannikust.

See eristus on oluline Benagili koobaste geoloogia selgitamisel. Koobas saab olla välja lõigatud ainult siis, kui merevesi jõuab korduvalt asjakohase kivi juurde. Mere taseme muutused muudavad seda kontakti, nihutades tsooni, kus lained saavad kaljuseina rünnata.

Benagili praegused sissepääsud, veetase ja sisemine rand kuuluvad sellele kaasaegsele rannikualale. Atlandi jõuab nüüd kambrisse kahe kaare kaudu, samas kui kokku varisenud lagi laseb päevavalguse sisse ülevalt. Mere taseme muutus pakkus seadistuse; erosioon andis suure osa kujust.

Formeerimise ajakava, mitte ühte sündmust

Benagili koobas moodustus järjestuse kaudu, mitte ühe dramaatilise hetke jooksul.

Esimene, lubjakivi sadestus jurassia perioodil, umbes 150–200 miljonit aastat tagasi, aitas kaasa Algarve vanemale geoloogilisele kontekstile. Hiljem moodustus Benagili mere koopa miotseeni lubjakivi umbes 20 miljonit aastat tagasi, miotseeni ajastu jooksul.

Järgnes pikem rannikuerosioon. Kui Atlandi jõudis lubjakivi nõrkustesse, suurendasid lained avasid ja eemaldasid vähem vastupidavat materjali. Külgsuunaline erosioon lõi juurdepääsu merest ja laiendas sisemist kambrisse.

Hiljem kaasnes osa lae ebaõnnestumine. Kokkukuuluvus tootis kokkuvarisenud doline, mis nüüd moodustab Benagili taevavalguse. See muutis koopa suletud või osaliselt suletud mere läbipääsust kambriks, mis on avatud nii külgsuunas kui ka ülespoole.

Lõpuks aitas tõusnud Atlandi vesi umbes 12 000 aastat tagasi kaasa kaasaegse mere seadistuse loomisele. Iga etapi täpne järjekord ja ajastus ei saa esitatud faktidest taastada, kuid laiem järjestus on selge: kivi moodustumine, rannikuerosioon, lae kokkuvarisemine ja tänapäevane kokkupuude merega.

See ajakava on täpsem kui öelda, et koobas lihtsalt „moodustus 20 miljonit aastat tagasi.” Kakskümmend miljonit aastat kirjeldab miotseeni peremeeskivi, mitte dokumenteeritud sünnipäeva valminud koopa jaoks.

Mida teadlased ei saa täpselt dateerida

Benagili koopa moodustumise täpset vanust ei ole kindlaks tehtud. Geoloogid saavad määrata umbkaudse vanuse miotseeni lubjakivile - umbes 20 miljonit aastat - kuid see ei näita, millal esimene õõnsus algas, millal kaared avanesid või millal taevavalgus kokku varises.

Kivi vanus ja koopa vanus on erinevad mõõtmised. Lubjakivi moodustus esimesena geoloogilise materjalina. Palju hiljem võis mere erosioon kasutada nõrkusi. Kamber võis seejärel suureneda etappide kaupa, samas kui lae ebaõnnestumine tekitas kokkuvarisenud doline koopa arengu teises punktis.

Täpset koopa vanust nõuaks tõendeid, mis registreerivad neid sündmusi otse, näiteks dateeritavad sadestused, kokkuvarisenud materjal või muud geoloogilised markerid, mis on seotud kambrite moodustumisega. Esitatud geoloogilised andmed ei anna sellist kuupäeva. Need kinnitavad peremeeskivi vanust ja kirjeldavad protsesse, mis on vastutavad koopa kuju eest.

See on peamine vastus vanuse küsimusele: Benagili kivi on umbes 20 miljonit aastat vana, kuid valminud mere koobast ei saa vastutustundlikult määrata sama täpse vanusega. Laiem jurassia lubjakivi kontekst on vanem - umbes 150–200 miljonit aastat - ja kaasaegset mere seadistust mõjutas Atlandi tõus umbes 12 000 aastat tagasi.

Seega jääb koopa areng geoloogiliseks intervalliks, mitte üheks dateeritud sündmuseks.

Tihti Küsitud Küsimused

Kas Benagili koobas on täpselt 20 miljonit aastat vana?

Ei. Umbes 20 miljonit aastat viitab miotseeni lubjakivile, mis moodustab Benagili mere koobast, mitte täpselt dateeritud hetkele, mil valminud koobas ilmus. Koobas arenes hiljem mere erosiooni, lae kokkuvarisemise ja muutuva rannikutingimuste kaudu, kuid selle täpne moodustumise kuupäev ei ole kindlaks tehtud.

Mis põhjustas augu Benagili koopa laes?

Auk on kokkuvarisenud doline, mis moodustus, kui osa Benagili koopa laest kokku varises. Mere erosioon oli suurendanud ja nõrgestanud koobast selle all; lae ebaõnnestumine avas seejärel koopa taevavalguse, ühendades sisemise kambri õhuga üleval.

Kui palju sissepääse on Benagili koopal?

Benagili koopal on kaks sissepääsu veetasemel. Need kaks kaarte võimaldavad paatidel ja kajakkidel siseneda Atlandi ookeanist, samas kui eraldi lae avamine on taevavalgus, mis on loodud kokkuvarisemise tõttu, mitte veetaseme sissepääs.

Kas mere taseme tõus lõi Benagili koopa?

Ei. Atlandi mere taseme tõus umbes 12 000 aastat tagasi aitas luua Benagili kaasaegset rannikualust, kuid erosioon kujundas koopa ennast. Lained suurendasid nõrkusi lubjakivis, samas kui hilisem lae kokkuvarisemine tootis taevavalguse üle kambrisse.

Miks on Benagili koobas laiem kui selle sissepääs?

Benagili koobas on laiem kui selle sissepääsud, kuna pikem külgsuunaline erosioon suurendas sisemist lubjakivi kambrisse pärast seda, kui merevesi pääses sisse. Selle laiem punkt mõõdab umbes 30 meetrit, samas kui kaks veetaseme kaarte jäävad peamisteks läbipääsudeks läbi rannikukivi.